(Le ventre notre deuxieme cerveau, Prantsusmaa 2013)

 

Film “Kõht - meie teine aju” oli minu jaoks suurepärane filmielamus. Väga hästi kokkupandud faktipõhine film oma ala professionaalidega. Paljude teiste suurepäraste teadlaste seas saab sõna ka Michael Gershon, kes on raamatu “The Second Brain" autor. Alljärgnev kokkuvõte annab põgusa ülevaate filmi sisust.

______________________________

 

Sissejuhatus filmile www.err.ee:

Teadlased on avastanud, et meie kehas on veel üks aju, kus miljardid ühendatud närvirakud ja neurotransmitterid edastavad ning täidavad ajust sõltumatuid käske. See pole midagi muud kui meie magu, mida on peetud varem igavaks ja passiivseks, kuid uuema teaduse valguses on tähtis keskus, mis juhib arvutute bakterite võimsat armeed ning mõjutab ka oluliselt meie olemust ja otsuseid.

 

Kõht on meie meelemõistuse sõlmpunkt. Meie soolestikus on ligi 200 miljonit närvirakku, mida on pea samapalju kui koera- ja kassiajus. Seega kui nemad on intelligentsed, on ka meie kõht. Veidi närvilises olukorras tunneme “liblikaid” kõhus, meil on "tundlik" magu, vahel otsustame “kõhutunde järgi”- kõik need väljendid kirjeldavad meie teist aju.Vahel tekib tunne, et ülemine aju ei ole ainuke kapten laevas.

 

Mida teadlased meie kõhu-aju vastastikusest toimest teavad? Tegelikult veel mitte piisavalt palju. Teadlased alles avastavad, kuidas toimub signaalide saatmine kõhu-aju vahel, kuid tänu arenenud tehnikale on teadlastel võimalik aina paremini seda kõike uurida. Lisaks närvirakkudele asub meie soolestikus ka sadu miljardeid baktereid, kes salamisi mõjutavad meie erinevaid isiksuseomadusi.

 

Michael Gershon, Columbia Ülikoolist, mis asub USA-s, ütleb, et tuleks mõista, et soolestik on väga tähtis organ, mitte lihtsalt maolaadne moodustis. See on väga tundlik ja intelligentne elund. Tänaseks on selge, et soolestiku seinas asub ligi 200 miljonit närvirakku, neid leidub kogu seedekulgla ulatuses ja need aitavad meil toitu seedida. Seedimine on üllatavalt keeruline protsess. Seal tuleb teha vägitükke, mida laboris on väga raske jäljendada, nagu lagundada söödud toit imeväikesteks  molekulideks, mis saavad organismi imenduda ja meie keha töökorras hoida. Selleks aga on vaja palju närvijõudu.

 

Meie kaks aju sarnanevad teineteisega nagu vennad. Ülemises ajus asub kesknärvisüsteem, alumises enteraalne ehk soole närvisüsteem (ENS). See, miks evolutsioon on loonud meile kaks aju, sarnaneb põhjusega, miks me hoiame oma laual personaalarvutit. Andes osa volitusi üle perifeersesse soolestikku, on süsteem tõhusam. See võib lasta omatahtsi tegutseda, ülemist aju ei pea suurendama, et mahutada miljoneid lisaneuroneid. Seedimine saab toimuda iseseisvalt, sõltumata ülemisest ajust. Teadlane Michael Neunlist, kes töötab Prantsusmaal, on üks juhtivamaid enteraalse närvisüsteemi asjatundjaid, teab, et meie kahe aju ajaloos polnud esimene kaugeltki see, mida me arvame. Tema hinnangul oli just ENS meie esimeseks algupäraseks ajuks ja see kujunes välja samas seedekulglas. Ülemine aju hakkas arenema seepärast, et meid paremini ära toita. Kui ülesandeid poleks ära jagatud, kulutaksime ka praegu kogu energia ära seedimiseks. Aju areng sai alguse  ligi 1,5 miljonit aastat tagasi, kui avastati tuli. Küpsetatud toitu oli lihtsam närida, selleks kulus vähem energiat ja me saime väiksema jõukuluga 16 korda rohkem energiat. Selle kasutas ära ülemine aju ja sai nii edasi areneda. Jäi üle energiat, mida sai ülemine aju kasutada arenemiseks.

 

Toidu küpsetamine seega võimaldas meil ületada mõned kehalised takistused ehk teisisõnu jäi üle energiat, mida suur aju arenemiseks vajas. Aju arenedes saime mõelda ka muule kui seedimisele. Teoreetiliselt toimiks see ju hästi, et ülemine aju mõtleks ja alumine seediks. Aga asi on veidi keerulisem, sest kaks närvisüsteemi on omavahel tihedalt seotud uitnärvi kaudu ning on pidevas suhtluses ja need teevad seda neurotransmitterite abil. Neurotransmissiooniks nimetatakse keelt, mida närvirakud omavahel kõnelevad neurotransmitterite abil, mis on nagu sõnad, mida iga närvirakk kasutab ja teised närvirakud mõistavad. Üks selliseid sõnu on serotoniin. Ülemises ajus tähendab see heaolu, alumises ajus aga määrab see meie seedimise tempo ja reguleerib immuunsüsteemi. 95% keha serotoniinist toodetakse kõhus. Serotoniin tegutseb seedekulglas, kuid üllatuslikult imbub see ka vereringesse mõjutades aju, eriti taalamust (ajus asuv närvirakkude kogum), mis haldab meie tundeid ja osaleb emotsioonide reguleerimises ning seda väga keerukal viisil.

 

Tänaseks võivad teadlased kinnitada, et kõht võib mõjutada ka tundeid. Tavaolukorras ei pruugi me aju ja sisikonna vahel toimuvast suhltusest midagi teada, mistõttu on seda ka keerukas uurida. Asjade toimimisest täpsema ülevaate saame siis, kui midagi valesti läheb.

 

Ärritunud soole sündroom (ingl k lühend IBS), mis põhjustab kõhuvalusid, kõhulahtisust ja -kinnisust, imendumisprobleeme, on selline seisund, mille abil saab kõhu-aju kommunikatsiooni edukalt uurida. See on levinud terviseprobleem kui arvestada, et iga kümnes inimene selle all kannatab. Tavapärased uurimismeetodid nagu kolonoskoopia , gastroskoopia jm. ei tuvasta kõrvalekaldeid ning kõik tundub justkui korras olevat.

 

IBS puhul on teadlased arvamusel, et see on aju ja seedekulga kommunikatsioonihäire. Mis neid kommunikatisooniprobleeme põhjustab? Teadlased lähtuvad hüpoteesist, et IBS on limaskesta ja närvide kommunikatsioonihäire. Põhjus arvatakse olevat sooleseintes, täpsemini seal olevates närvirakkudes. Selle hüpoteesi paikapidamiseks uuriti haigete ja tervete inimeste soolestikku. Uuringud on näidanud, et IBS põdevate patsientide sooltes asuvad neuronid on aktiivsevad kui tervetel inimestel. See on nn “soole neuroos” (neuroos- psüühilistest teguritest põhjustatud tervisehäire).

 

Ärritunud soole sündroomi võib kutsuda esile just emotsionaalsed faktorid nagu stress või traumaatiline sündmus.  Selle ravis on abi saadud hüpnoosist, kuna me kanname emotsioone kõhus kaasas. Ärritunud soole sündroomi olukorras on soolestiku närvirakud väga aktiivsed. Hüpnoos rahustab ja tasakaalustab ning seeläbi häirivaid signaale, mida “teine aju” ülemisele ajule saadab, saab teha patsiendile talutavamaks.

 

Meie kehakeemia mõjutab pidevalt meie meeli. Näiteks serotoniinist (selle eritumisest une ajal) sõltuvad meie unenäod. Enteraalne närvisüsteem, mis asub soolestikus, võib mõjutada meie enesetunnet, saates peaajju signaale, mis teadvusse ei jõua. Võime mõelda helgelt, suhtuda ellu postitiivselt, parem vastupanu depressioonile ning ärevusele ja muud erinevad emotsionaalsed seisundid, on väga mõjutatud just nendest signaalidest, mis ajju jõuavad. Kõht on selles mõttes kindlasti alateadvuse mõjutaja.

 

Kahe aju anatoomiline sarnasus on nii rabav, et teadlased mõtlevad, kas kõht ja aju ei jaga samu haigusi. Näiteks depressioon ja Parkinsoni tõbi võivad alguse saada just kõhust. Pikalt arvati, et Parkinsoni tõve puhul ründab haigus aju osa, mida nimetatakse mustaineks. Kuid nüüd on avastatud, et see mõjutab ka soolestiku neuroneid, kuna haigusega kaasnevad tugevad seedehäired.  Haigus algab tõsiste seedeprobleemidega ja alles järgmises faasis mõjutab haigus peaaju piirkondi, põhjustades vaimu- ja tasakaaluhäireid. Teadlased võtsid Parkinsoni põdevalt haigelt soolebiopsia ning leidsid, et seedekulgla närvirakkudes esinesid samasugused närvikahjustused nagu ajus. Seega ENS avab kui akna ajju. Kunagi võiks lihtne soolestiku biopsia olla abiks haiguse riskigruppi kuuluvate inimeste leidmisel, sest juba 20 aastat enne motoorika häireid, võivad soolestikus olla juba esimesed märgid Parkinsoni tõvest. Seega meelte paremaks ravimiseks on vaja uurida kõhtu.

 

Kui Lääne meditsiin keskendub peamiselt sümptomite ravimisele, siis Hiina meditsiin lähtub holistilisest vaatenurgast, et inimkeha on tervik ja meie keha läbivad erinevad energiavood. Tervenemiseks tuleb üles tuleb leida haiguse algpõhjus. Hiinlased on 3000 a kasutanud nõelravi ja  kunagi pole olnud kõht tähtsal kohal, kuniks 1972. aastal dr Zhiyun Bo selle avastas. Ta tegutseb Kantoni haiglas, Hiinas, millel on aastas 7 miljonit patsienti ning selle haigla apteek jagab iga päev välja 10 tonni medikamente, nii Hiina kui tavameditsiini ravimeid. Professor avastas naba ümber eriti tundlikud tsoonid. Nabal on tähtis roll kogu kehale. Kõhu akupunktuuriga tegeleb professor Bo õpetuste järgi nüüd üle 5000 õpilase üle maailma.

 

Teadlased tunnistavad, et aju-telje täielikust mõistmisest on nad kaugel. Meie kõhus elavate bakterite kooslus on kõige tihedam ökosüsteem kogu planeedil. Meie kõhus on 100 korda rohkem bakteried kui meie endi keharakke. See on mikrosüsteem makrosüsteemi sees. Tegelikult oleme ökosüsteemid, me oleme rohkem bakterid kui inimesed. Oleme kui reisijad bakteribussis. Me kõik kanname kaasas kuni 2 kg bakterid, kogu päevasest kalorihulgast annavad nemad meile 30%, sest kõike toite ei suuda me ise seedida, seda teevad nad meie eest. Me anname neile toitu ja elupaika. Nemad annavad meile vastu energiat ja vaatavad, mis on meile ohutu ja mis kahjulik ehk siis assisteerivad meie immuunsüsteemi, mis on keha suurim süsteem. Bakterid hoiavad meie immuunsüsteemi virgena.

 

Tähtis on teada, kuidas bakterid meid koloniseerivad, kui neil on nii tähtis roll meie tervisele. Emaüsas on lapse soolestik steriilne. Juba sünnihetkest peale, hakkab vastsündinut koloniseerima miljardid bakterid. Aja jookusl kujuneb välja just sellele individiile ainulaadne mikroobide kooslus. Kas laps sünnib keisrilõikega või loomulikul teel,  kas last toidetakse rinnaga või pudelist, kas sünnijärgselt on laps saanud antibiootikume - see kõik mõjutab lapse mikroobide kooslust ja arengut.

 

Et leida ideaalne mikroelustiku retsept, on vaja teada, millistest bakteritest see kooslus koosneb. Professor Dusko Ehrlich, mikrobioloog uuris koos teiste teadlastega mikroelustiku genoomi. See superuuring saadi valmis 2010. aastal, mille käigus uuriti miljonite bakterite geeni. Avastati, et mikroelustiku järgi võib inimeste mikrobioomi jagada kolmeks enterotüübiks. Seega lisaks veregruppidele on meil ka erinevad enterotüübid. Enterotüüp ei tundu olevat seotud sellega, kus inimene elab, mis soost ta on või kui vana ta on. Need erinevad tüübid toodavad kõik vitamiine ja annavad energiat, aga igaüks omal erineval moel.

 

Teadlaste peamine eesmärk on saavutada arusaamine, milline roll on bakteritel haiguste tekkel. Näiteks võime näha soodumust diabeedile, südame-ja maksahaigustele, lihtsalt uurides inimese mikrobioomi. Seega vereproovi ja uriiniproovile lisaks peaks tuelvikus lisanduma tavapäraste analüüsidele ka lihtne väljaheiteproov.

 

Uurides rasvunud inimeste mikrofloorat, on teatud bakter perekonnast Akkermansia haruldane just rasvunud inimestel, normaalkaalus inimestel on seda küllaldaselt. Tehti katse, kus hiirtele anti rasvarikast toitu ja neil hiirtel, kellel oli see bakter olemas, läks rasvumiseks kaks korda rohkem aega. See bakter elab meie soolestiku limas avaldades soole seina rakkudele toimet aktiveerides geene, mis suunavad keha rohkem rasvu põletama. Rasvumise osas arvavad teadlased siiski, et peamine põhjus on meie käitumine ehk siis toitumine ja üldine elustiil, 10% mõjutab geneetika ning 10% bakterid.

 

Me ei tunne neid toimemehhanisme, kuidas konkreetne bakter meie kehakeemiat mõjutab, veel piisavalt hästi. Võiks öelda, et kolmandaks ajuks on bakterite intelligents. Neil on geneetiline repertuaar ja nad mõjutavad seda, kes me oleme.

 

See, kas probiootilised lisandid tõepoolest on nii kasulikud nagu räägitakse, on veel kahtluse all, sest nende uuringute tellijad on tavaliselt suured toidulisandite tööstused ja ettevõtted, kes neid müüvad. Elu ei ole lihtne, isegi mitte bakteritel. Probiootikume valmistatakse väga erinevatest bakteriliikidest. Üksainus bakter on vabrik, mis toodab tuhandeid molekule. Kindlasti ei saa väita et üks molekul - üks mõju. On vaid teada, et antibiootikumid tapavad halbu baktereid, probiootikumid aitavad kosutada ja taasluua head mikrofloorat. Tegelikult teatakse sellest kõigest, kuidas probiootikumid täpselt meie organismi mõjutavad, väga vähe.

 

Me arvame, et see ökosüsteem on kuskil meist eemal, näiteks Amazonase vihmametsades. Tegelikult on see meie sees ja see mõjutab meid väga. Ei saa eristada sind ennast eraldi, sa oled üks bioloogiline tervik.Teadlaste arusaam meie kehast on muutunud. Oleme sajad miljardid bakterid, miljardid närvirakud. See kõik kokku on veel liiga keeruline, et seda kõike täpselt mõista.

 

 

 

Kokkuvõtte tegi Sandra Tamm

Pilt: www.thespiritscience.net